Kuopio asub Helsingist 392km NE läbi Lahti Yvasküla suunas
Niisiis Kuopiosse jõudsime reede 24.veebruari õhtul.
Laupäeva hommik on planeeritud 100km maratoni stardiks. Kohalejõudes käisin
koheselt jääuisuteritaja Leo juurest läbi et enda võistlusuisud heasse seisukorda seada.
Leolt olin eelneval
aastal matkauisud 50km võistluseks juba laenutanud. Positiivne üllatusmoment
oli suur, kui Leo tellimuse kviitungit täites ja mina enda perekonnanime
õeldes, teadis Leo õelda koheselt ka minu eesnime. Pärimise peale, kust ta minu
nime teab, ütles, et see nimi on siin läbi liikunud.
Järgmisel Hommikul uiskude
järgi minnes küsis üks tüüp (Tero Haiko, eelmise aasta 2.koht), kas olen Kuido
ja uuris minu eelseisva võistlustaktika kohta.
Reedel kohalejõudes peale
võistlusnumbri väljavõtmist ja rajaga tutvumist oli selge, et siin rajal
klapiga võistlusuisku kasutada on riskantne, kuna järve jää kvaliteet, eriti
rohked praod võivad sõidurõõmu tugevasti kärpida. Niisiis back-up! AT
Spordist ostetud ja Janeki poolt üliteravaks tehtud uisud olid juba varutud.
Sel õhtul toimus imekaunis öösõit rohkearvuliste uisutajatega, lõkketuledega valgustatud uisurajal.
Laupäeva hommik algas
kell kuus väikese jalutuskäiguga rajale, ürituse sponsorauto Audi A4
temperatuurinäidik näitas täpselt -11 külmakraadi. Foreca.ee ilmaprognoos
langes kokku tegelikkusega.
Poole
seitsmest hakkas startijaid tasapisi kogunema pikale 200km sõidule, mis saab
avastardi 7:00.
Kuna minu sõidualgus hakkab kl 9:00 siis oli aeg tagasi hotelli poole põõrduda, mis asus suhteliselt stardile lähdeal ja uisurja ääres, nii, et “reisidirektor” vaatas starti ja esimist ringi hubaselt hotellitoa aknast.
7:15
homikusöögi pudru (hommikulaud oli avatud kl 6:00)
Kaheksast riided selga ja starti. Stardipaigas ootas soojakskõetud hiigelsuur telk riietumiseks.
100km Stardipauguks olid juba viis parimat pikamaa sõitjat (kokku 200km startis 14 meest: 7NED, 6FIN, 1SWD) läbi läinud viiendale ringile (ringipikkus 12,5km) 100km sõidul on vaja läbida 8ringi. Stardis 64 sõitjat, sõidu juhtimise võttis kohe üel Tero Haiko numbriga 201, kes oli ennem uurinud minu sõidutaktikat. Võtsin koha sisse tema järel, kuna eelneva kodutöö tulemusel selgus, et tüüp oli eelmise aasta sama võistluse paremuselt teine.
Sõit algas 57 sõitjaga kohe taganttuule otsaga,
vahetasime „rongi“ eesotsas kohad vedajaga. 3km pärast keeras rada vastutuulde
siis jälle pikk 4km tagatuul ja seejärel kurv, mille järel kuni ringilõpuni
vastutuul. Esimise ringi lõpuks oli mul kehatemperatuur seljal tõusnud
sellislt, et pealt lendas soojendusvest. Soojemad kattepüksid otsustasin panna
kotti juba enne starti. See tunne oli petlik. Teisel ringil tundsin rinnus
kergeid külmapisteid ja pidin kannatama kuni päike soojendama hakkab.
Teise ringi lõpus võttis juhtimise üle tubli
naisterahvas Kirsi Korpijärvi nr. 210 Kuna paaril korral olin grupi eest ära
sõitnud, siis seekord mind kinni püüdes reastus peagrupp peale naisterahva ja
teise kaassõitja äraminekut minu seljataha mõttega, et ma peaksin minema
ärajooksikuid püüdma. Sellega tegid grupis sõitjad taktikalise vea, kolmanda
ringi alguseks oli jooksikutega liialt pikk vahe sisse tekkinud (400-500m) ja
keegi sõitjatest neid enam püüda ei soovinud. Mõeldud! Tegin kiire spurdi ja
läksin peale joogipunkti jooksikuid jälitama. Mõneaja päerast sõitsime
kolmandat ja neljandat ringi juba kolmekesi koos, põhiliselt kahekesi Pekka
Moilanen´iga nr 217 tööd tehes. Kirsil lasime viisakusest meie tuules sõita.
4.ringi lõpus temale viisakus enam ei aidanud ja vastutuule otsal jäi ta meist
maha.
Vahepeal olid minu käed
ja ülakeha, peale sooja päikest ülesse sulanud, küll aga pükste sisse
haaknõelaga kinnitatud energiageelid toimisid vastupidiselt. Rajale võtsin
kaasa kolm energiageeli, plaaniga iga kahe ringi läbides manustada üks nendest.
Esimine, õunageel, mis pidi normaalses olekus vedel olema, oli tegelikkuses
muutunud paksuks massiks. Teine geel mis pidi ka vedel olema, oli külmunud
kommiks, nii, et tuubist tuli see raskelt välja.
5.nda ringi alguses olime jäänud meie grupist Pekkaga sõitma kahekesi.
Õige pea püüti meid kinni üks tund
hiljem stardipaugu saanud 50km sõitjate Mihhailide (Kochnev ja Boyarskiy) poolt,
kes olid pärit Venemaalt ja näitasid väga head sõidukiirust. Meie tandemist
mõõdudes, õnnega pooleks, suutsin Mihhailidele sappa haakida. Minu senine kaassõitja
püüdis ka korra järgi tulla, see tal ei õnnestunud. Nõnda jätkus sõit minule juba
uues seltskonnas, noorte Venemaalt pärit „kotkastega“. Allatuule otsale jõudes,
viisakalt Mihhailid teadvustasid, et plaanivad teha nüüd kiiremat sõitu (mitte
ei soovi minu eest ära minna), ehK nad arvasid, et ma neil nagunii
matkauiskudega ei suuda järgi püsida. Eksisid! Kiirem allatuuleots tehtud
Mihhailide poolt u. 40km/h. Nii, kui tabasin end mõttelt, et tea kuidas
“kotkastel” küll õnnestub võistlusuisuga pragusi vältida (tegin enda
uisuvahetuse just sellist mõttekäiku arvestades) siis pea see ka juhtus, tüüp
(Boyarskiy) sõitis täiega prakku nii, et minul endal õnnestus viimasel hetkel
temast kõrvale põigata ja kukkumist vältida. Kuid teine hilisem Mihhaili kukkumine
nii õnnelik ei olnud ja tal õnnestus siis mind maha niita, mille tagajärjel
purunes tagataskusse pandud kolmas energiageel. Arvasin, et isostr geel oli
täispuhutud ja sisaldas ainult paari tilka energiainet, mis tasku ei tahtunud
kuidagi ära mahtuda. Saunas, lõpus selgus, et just purunenud geel oli minu
spordiriiete tagaosa kokku liiminud.
Mihhailide (nr. 302 ja
nr. 318) järgi õnnestus minul ka kuues ja nende viimane ring sõita. “Kotkad”
tegid hea spurdi 500m enne enda 50km võistluse finishit, et omavahelised
jõujooned paika panna. Vanem Mihhail kavaldas siiski noorama üle ja sai 50km
võidu ajaga 1:40:31. Nüüd olin omapead ja kannatuste rada algas.
Mõju hakkas
avaldama varajasem “kotkastega” tehtud kiiremad lõigud, samuti jalgadesse
kogunenud piimhape. Eelmise päeva õhtul ununens võtta magneesim, mis oleks
võib-olla nüüd tekkima hakanud lihasevalu veidi leevendanud. Minu seitsmenda
ringi aeg oli selgelt aegalseim. 7.ndale ringile läksin liidriautolt ja
programmidirektorilt saadud info põhjal 1min20sek eduga, jälitaja Pekka
Moilaneni ees.
Viimasele 8.ringile minnes sain abiliselt rabava info:”jälitaja on 200m kaugusel”. Tundus, et olen oma liidrikohta loovutamas. Tuli jõudu ammutada olematust allikast. Õnneks ees ootas tagatuule ots, mis mulle sobis ja mille läbimine kulges ainult tahtejõul, viimaseid jõuriismeid kasutades. Peale tagatuult siis viimane vastutuuleots, kus saateautos olija informeeris, et sõit on tehtud! Viimane kilomeeter sai võetudki veidi kergemalt.
Somlased võitsid esmakordselt ajaloos
Soome uisumaratoni 200 km distantsi.
Kuum tee, rosinad, banaan ja kohe sauna, mis oli korraldajate poolt varakult võistlejate jaoks soojaks kõetud. Saunas, kui Mihhailid Soome “karuga” maadlesid tegid 200km liidrid rajal oma viimaseid ringe, kelledele kaasaelamist oli soojast saunaaknast leili visates mõnus nautida.
